Improvisatsioon ja vabadus    

Taavi Kerikmäe


Vaba improvisatsioon on termin, mida võib mõista mitmeti. Kõigepealt tekib küsimus vabaduse kohta terminis- vaba millest? Sest vabadus omab ju vaid tähendust suhtes millegi piiratumaga. Kui nüüd otsustada, et sõna "vaba" tähistab improviseerija vabadust valida vabalt (ilma ettekirjutusteta või varasemate kokkulepeteta) vahendeid improvisatsiooni teostamiseks tekivad siin kohe probleemid. 

STIIL

Kas küsimus vabadusest tähistab ka vabadust valida olemasolevate stiilitunnustega vahendite seast? See küsimus muutub selle võrra keerukamaks kui suurem on vahendite üldistus. See tähendab, kui suures mahus me kasutame nn valmis vahendeid. Pean siinkohal silmas helilaade või muid samalaadseid ridasid, äratuntavat rütmikat. Suuremate ühikutena oleks kõne all muusika vormide ja muusikastiilide kasutus. Seega, kas valikuvabadus sisaldab ka võimalust valida improvisatsiooniks näiteks rondovorm või tangorütmika? 

Teisalt võib terminit "vaba improvisatsioon" mõista kui improvisatsiooni ennast, mis on vaba ettekirjutustest või identifitseeritavast stiilist. Sel juhul oleks see improvisatsioon  end pidevalt olemasolevatele või äratuntavatele muusikavormidele, laadidele, vahenditele vastandav, neid ignoreeriv. Olles nii juba loomuselt süsteemi vastand, või õigupoolest end süsteemile vastandada püüdev, sest paradoksaalselt kujuneb läbi sellise vastanduse välja teatav reeglite hulk, mis hakkab juba jällegi moodustama mingeid stiilielemente. Näiteks kui otsustada, et korduvalt pulseeriv  meetrum on midagi, mis ei sobi vaba improvisatsiooniga, sest ta määrab juba ette teatava rütmiloogika, siis samas mängides põhimõtteliselt meetrumivabalt hakkab see peagi tunduma kirjutamata stiilielemendina, mis vabaimprovisatsiooni kõlaliselt justkui määratleb. Selline paradoks  näitab kitsaskohta, mille järgi tõeliselt vaba improvisatsioon ei tohiks ju üksteisele sarnaneda.

Selline mõttekäik loeb muidugi vaid juhul kui me vaatame muusikalisele rütmile läbi duaalse vastanduse- meetriline / ameetriline, sest laiemalt vaadatuna on meetrilisus vaid üks statistiline võimalus. Sedasorti duaalne vastandus on valiidne niisiis vaid meetrilise muusika lähtepunktist vaadatuna. Nii osutab see jällegi olulisele- milline on meie lähtepunkt improvisatsioonile lähenemisel.


MUUSIKALINE VORM

Mälu ja planeerimine

Raske oleks ette kujutada midagi vormitut, või vormita muusikapala, sest tähelepanu all võtavad helilised järgnevused paratamatult mingi vormi. Rääkides nö muusikalise vormi teadlikust loomisest käigu pealt (improviseerides), siis see  sõltub suhtestumisest eelmängitusse ja planeeringust tulevikuks. Suures plaanis võib planeering tähistada näiteks kasvõi umbmääraseid ajalisi etteplaneerimisi (näiteks - improvisatsioon või teos kestab x minutit). Täpsemalks minnes võib rääkida mingist harmooniajärgnevuse ringist, mis oma perioodide tõttu improvisatsiooni taktide arvu määratleb. Samuti võiks kõne alla tulla mingi juba eksisteeriv traditsiooniline muusikavorm näiteks variatsioonid. Teisalt tekitab see küsimusi, kas varieerimine on improvisatsioon selle otseses tähenduses - imprevu Kas kombineerimine on otseselt improviseerimine? Võibolla oleks siin kohasem rääkida nn live composingust? 

Ilmselt oleks vabadusest improvisatsioonis rääkides kohane rääkida improvisatsiooni määrast. ehk spontaanse otsuse osakaalust ja otsuste tihedusest improviseerimisprotsessis.

Tegelikult on suhe eelnevasse (just kõlanud muusikalisse materjali)  muidugi ka vormi teadlikust kujundamisest hoiduval esitajal, sest vaevalt õnnestub tal justmängitust täielikult puhastuda, seda mitte mäletada. Radikaalsemal moel improvisatsioonilisest vabadusest kinni hoidjate mängus võibki nii täheldada katset mängida nö lühikese mäluga või õigemalt üteldes lühikeste seostega. 


Põhjus selliseks taktikaks on soov vältida improvisatsiooni  vabadust piiravaid ettekirjutusi. Samas varitsevad äärmustes tegelikult mõlemaid taktikaid  ohtlik fenomen- inertsus  ja  automaatika. Nimelt kui lülitada välja otsused (mälu ja analüüs,) siis tulevad mängides esmajoones välja just sisseharjutatud automaatsed helijärgnevused, käigud, riffid. Lihasmälu ja ka sellega otseselt seotud mõtlemisinerts on tugev, mis tõttu on osad improviseerijad isegi täiesti improvisatsiooni harjutamise vastu. 

Siin tuleb mängu järgmine oluline faktor otsus.  Nimelt otsuste vastuvõtmine reaalajas näibki olevat üks improvisatsiooni põhialuseid ja nii tundub, et  otsuste vastuvõtmise tihedus on improvisatsiooni vabadusemäära tähistaja (mõõtühik).  See teoreetiline vaade ei pea tingimata korduse välistama. Sest teoreetiliselt, kui kujutame ette repetitiivset tegevust, siis on võimalik seda ette kujutada ka otsuste jadana, mitte inertsina, kus iga uue ühiku kordus lähtub uuesti reaalajas tehtud otsusest.

Üldisemate (harvemate) otsusevormide puhul on määratavaks ilmselt valik sisseharjutatud võtete vahel vms. Nii saamegi vastanduse inerts-otsus


Võibolla annab eeltoodud seletust, miks võib Lääne-Euroopas festivalide pealkirjades või ajakirjade sisu kirjeldustes näha määratlust  "Jazz and improvised music" st jazz ja improviseeritud muusika. 

Selle esmapilgul veidra statemendi tagamaana võib siin näha ilmselt näha jazzmuusikat pigem kui nn live composing mitte sõna otseses mõttes improvisatsioonina. Jazzmuusika mõiste on muidugi lai ja tänapäevaseks hetkeks eriti mitmekesise tähendusega, ent näib, et sellise jagamise taga on eelkõige jazzmuusika puhul improvisatsioonile sedavõrd tugev raamistik etteantavatest eeldustest nagu harmoonia, rütmifaktuurid jne. nagu tegelikult mis iganes stilistiline muusika improvisatsiooniliste elementidega.

Loomulikult saame siingi rääkida erinevast improvisatsioonilisuse määrast erinevates stiilides ja konkreetsetes jazzikontekstides niisamuti kui ka nn vabaimprovisatsiooni kontekstis. Kui kõne alla tuleb  freejazz, siis selle hoolimata sellest, et ta mahutab enda alla väga erinevat muusikat, on tema stilistiliste vahendite alus ja ka väiksemas skaalas vahendite (rütmika, laadid jne) alusbaas jazzmuusikas. Tähelepanuväärne on, et freejazz on samas algse impulsina arenenud vastandusest traditsioonilisele jazzile, vastandusest süsteemile. (Süsteemile vastandumine- st  lääne kontekstis kapitalistlikule ühiskonnakorraldusele vastandumine on ilmselt ka seletajaks, miks vabaimproviseerivate muusikute hulgas on läänes sedavõrd palju vasakpoolsete ja ka anarhistlike poliitiliste vaadetega muusikuid. Huvitav on, et nõukogude maailmas vastandusid radikaalsemad muusikud just sellele (küll välispidiselt) vasakpoolsusele siinpool eesriiet.)


KOKKUVÕTTEKS


Näib, et  vabaduse määra mõõtmisühikuks ajaühik, millega antud hetke just olnu ja etteplaneeritavaga suhtestatakse. See tähendab, et mida pikem on see ühik, seda vähem vaba on improvisatsioon. Me võime ette kujutada justkui tähelepanu akent, mis ulatab kõlanud helide mälestusest ettekavatsetava sammuni.

    tähelepanu

minevik------------------I------------- aken------------------I-----------------tulevik

    I

            käesolev hetk



Tekib küsimus, kas vabadus või vabaduse määr improvisatsioonis võiks olla niisiis väärtus iseenesest. St vabaduse määra võimalikult suurendamine. Pean siin silmas vabadust, mis aktsepteerib ka võimalikku ebaõnnestumist- juhul kui me õnnestumise all mõtleme õnnestumist komponeeritud muusika mõistes. Nii tundub mulle improvisatsiooni kõrvutamine valmis kompositsiooniga ja selle väärtuse mõõtmine komponeeritud muusika taustal ebakohane. Samuti on mitmed mõtlejad kahelnud improviseeritud muusika salvestamise tarbekuses. See on arusaamisne muusikast kui protsessist konkreetses keskkonnas. Vastandlikku seisukohta sellele toidab ilmselt ka tänapäevane salvestuskultuur - ja maania, mille sageli nö retusheeritud tulemusega elusmusitseerimist kõrvutatakse. 

Milline  on siis üldse õnnestunud improvisatsioon? Kas see on võimalikult harjumuspärasest või süsteemist vabadust otsiv, riskeeriv, uusi võimalusi avastav või peaks see pigem olema kätteõpitud võtetega kombineerimine, komponeeritud muusikaga "võrdse" muusika konstrueerimine reaalajas?